Nii näiteks ootab lähiajal kirjutamist artikkel Ungari TEaduste Akadeemia staatusest ja selle ümber toimuvast. Kirjutada tuleks ka artikkel põhiseaduse muudatusest, mis keelab avalikus kasutuses oleval alal elukohajärgse elamise, tähendab, sisuliselt ei lubata kodututel enam omada selliseid asju, mis viitavad sellele, et nad magavad kusagil majast väljas, peale kolme hoiatust saadetakse nad kas ühiskondlikult kasulikult tööle või pannakse vangi, aga kõigepealt korjatakse nad kokku, kõik nende isiklik vähenegi kaasaskantav vara omastatakse neilt ning selle võrra hoiustamise eest nõutakse neilt hiljem tasu. Lool on hulgaliselt tahke ning esialgu isegi et normaalsena tunduv seadus on tegelikult üsnagi ebainimlik, eriti kui arvestada, et valitsus pole pikema aja jooksul teinud suurt midagi selleks, et oma kodudest majandusbuumi järel võlgate tõttu väljatõstetud inimeste olukorda leevendada.
Samuti tuleks veel kirjutada ka lugu, mis seletaks natuke ungarlaste identiteedikriisi. Suutmata end paigutada kuhugi turgi või soome-ugri keelte kõnelejate sekka, on valitsusjuht nüüd ka otsustanud konkreetselt defineerida, kes on ungarlane. Näiteks ei kuulu sinna hulka inimesed, kel pole mingil põhjusel lapsi või isegi ehk lapselapsi või kelle lapselapsed räägivad mõnd muud keelt kui nad ise, ehk siis ungari. Seda kunagi Iisraelis tekkinud rahva definitsiooni on nüüd siis otsustatud ümbersõnastada ning kohaldada ungarlastele.
Teemasid oleks veel hulgalisellt teisigi. Nii näiteks on Ungaris ka kultuurisõjal omaette käega katsutav tähendus. Valitsus on nimelt otsustanud hakata ise kultuuri tegema, ühe esimese sammuna hakkasid riigi poolt kontrollitud meedias ilmuma näiteks artiklid mustamaks kirjanikke, kes ei ole aktiivselt valitsuse propagandaga kaasa läinud või kes ei ole avaldanud oma poolehoidu sellele. Üht luuletaja ja prosaist Karafiáth Orsolya kohta kirjutatud artiklit on kokku võetuud üsnagi lihtsalt. Karafiáth on halb luuletaja ja tagatipuks ka inetu naisterahvas.
Omaette artiklit või koguni artikliseeriat väärib ungarlaste tervishoiu olukord. Kui ühes Balatoni äärses linnas lahkub ühel nädalal töölt kogu ühe osakonna õeskond ning nädal hiljem ka kogu arstkond, et suure tõenäolsusega kas emigreeruda või kolida Budapesti, siis see on veel üks kergemaid näiteid. Tervishoiu süsteemis lokkav käsirahanõudmine ning vahendite nappus või lihtsalt näiteks vaimuhaigusi põdevate inimestega tegelevate asutuste hooletusse jätmine on kirjutist ja avalikustamist väärt.
Tööpõld on lai, tuleb vaid pihta hakata. Ning ei hakka endalt küsimagi, mis ma selle eest saan. Vaid ehk seda, et oleks inimestel ka meie maal, seal teist pool Toone jõge teada, mis toimub madjarite maal ning et kui siia tulevad, siis läikiv pealispind ei jätaks pettekujutelma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar